15. november 2004
vihmamärjad (kinga)ninad
Mis sa tuuleke lõõtsutad, vihmapilve paisutad. Mis sa minu likes kastad, minu jalad vette jätad.
Unepuudusega harjub ära. Kusjuures nagu kaks elu oleks- et üks on see, kuhu juurde kuulub vara tõusmine ja kohustus minna kuhugi õigeks ajaks- sealjuures märkides veel, et selle kohustuse ise olen enesele teinud- ja teiseks olemine, kus ei ole ajakulul niivõrd suurt tähtsust. Mina ei ole aja ori vaid aeg on minu sõber,mis toob kaasa õiged tegemised. Nii siis teen midagi, kui tunnen, et on kätte jõudnud "selle tegemise aeg." Samas, aegajalt tekib ühte viljeledes vajadus teise järele. Kas siis sellepärast, et ei saa olla üliõpilame ja Pange kokaabi, tehes midagi siis, kui parajasti tunne ytleb...või on miski Ego vajadus end upitada,minna kaasa massiga tehes kõike seda mis süsteemgi.
Igastahes tekitab nende erinevate aegade tajumine kuidagi nihkeid olemises. Näiteks nagu täna on kuidagi nõme olla. Algas ju päev iseenesest toredalt, või ütleme, et tore aeg (nädalavahetus) oli seljataga. Sain käia vanaema vaatamas. Mida vanemaks ise saan, seda uutmoodi ma iga kord vanaema ja tema olemist näen. Et kui vanaks ta tegelt ikka on jäänud, ja et see talu on olnud tema koduks mitmekümneid aastaid, tema isa kätega ehitatud...Ja palju mäestusi tal kõik on, need tohutud ajad, mida ta läbi on elanud. Kuidagi kihi haaval hakkab kooruma teine inimene varem sellise müütilise vanaema-kuju alt. Teadurid leiaks kindlasti minu seletusele mingi teadusliku termini, nagu 'selles eluetapis oleva noore inimese muutused lähedaste suhete ümbermõtestamisel' või muu segane ja keeruline lause. Aga rahulik oli maal, hoolimata vihmast ja tuulest, mis vastu aknaid peksis ja palkide vahel ulus. Ja kass, kes öösel lakas hiirtele ajujahti tegi, nii et terve lagi võbises:)
Aga praegust olemist tumendab see, et kuidagi tühi päev tundub olevat olnud, et ei saanud midagi korda või ära teha. Isegi trenn jäi ära, kuna tegin talveks kõrvitsaid sisse (minu esimene kord muide! :) ja marinaad pagan ei tahtnud keema minna, kuina kõik puud olid niisked ja susisesid ainult...nii siis läkski aeg käest... ja kui ületamatult raske võib tunduda üks pealtnäha lihtne ja jõukohane küsimustik! No mitte ei jaga ära seda kirjanduse ja müüdi värki..Loll laps mis sa ikka teed..
Tegelikult tasuks vaadata ka endast kaugemale ja veidi rahulikumalt võtta olemist. Nii saab palju kergem, aga need lihtsad asjad need kõikse keerulisemad olegi.
Muide, tõesti, Mets Avab End Tõeliselt Ainult Sügisel Ja Talvel. Nii et minge veidi loodusesse, elamus missugune..märksõnaks intiimsus ja shokeeriv ja võlu;7
Posted by getzu at 22:33 | Comments (0)
10. november 2004
Leidis linnukese
Minu viimane hilinemiste jutt jäi pooleli, või, tegelikult, ei jäänud pooleli, aga masin otsustas seda mitte salvestada. Ju siis sai liiga pikk ja vale jutt. Aga igastahes jõudis mulle selle kaalutlemise jooksul kohale, et eelmisest lahest loengust olen ma samuti puudunud ja see tõdemus ei lubanud enam mingit vastuvaidlemist. Nii et tegin siis kiirriietumise-näopesu ja olümpiakiirusel koerapissitamise, ning jõudisn loengusaali just siis, kui Lehtsaar oli oma tavapärast 'tere hommikut noored, mis teil mureks on ?' lõpetamas.
Pärast seda loengut oli kõhus nagu veidi tyhjavõitu tunne, mida võimendas kindlasti ka väljas olev hundiilm. Nii et jõudsin ära käia saiakesepoes, raamatukogus ja kaltsus, ning kui olin viimaks piruka söömiseks piisavalt üles soojenenud, lõi raekojakell veerandtundi. Rahulikult saiakesega Lossi poole sammudes, tuiskas välisukse juures minust Kai mööda, visates kiire tere-hommikut üle õla. Fuajees nägin veel Katrinat mingit kontsu Meritile jagamas, ja seega otsustasin endale veel ühe lonksu vett ja 'ninapuuderdamist' lubada. Ja kui ma siis lõpuks sammud klassi poole seadsin, lobises Katrina ikka Meritiga ja jõudsin temast kolm sekundit varem loengusaali. Liivo paarist lausest olime küll juba siis ilma jäänud.
Pärast selle loengu lõppu oli kell juba lõunas, ja kõhud rahval tyhjad, ning mind piinas kohutav teeisu. Niisiis seadsime sammud Pereleiva cafe'sse, millest minul jäi järjekordselt mulje kui kohast, kus söögid-joogid head, aga teenindus kehv...Võtsime Katrinaga aknaaluses lauas kohad sisse ja ajasime maailmaasju tassi kuuma tee taga. Kui tee ja saiad otsa said, oli kell juba veerand läbi,kuid siiski säilitades rahulikku sammu, jõudsime demonoloogiasse mitte hiljem kui täpselt neli minutit algusest loetult.Nii et väike muhe hilinemine..Aga igatahes oli teisi´päev kuidagi külm ja talvine, samas aga mõnusalt sõbrarohke (mida, kkusjuures, ei juhtu kahjuks just eriti tihti..)
Posted by getzu at 23:21 | Comments (0)
9. november 2004
mart mart tule koju
Teispäev on see aeg, kui tuleb koolis istuda hommiku kella kaheksast õhta viieni. Ja kusjuures kaks neist neljast loengust on ka veel sama õppejõu omad. Kui need oleks miskid matemaatika või füüsika loengud, siis vist võrduks teisipäev koolis samaga mis tervisekaitse kontrolli päev Pangele:7 Esmasp õdagu sai teatris käia, mille järgi tekkis mul kange isu pärast Epneri eksamit 22. septil. Tükk iseenesest oli täitsa kobe, lavastuslik pool veidi ehk andis soovida, kuid sõnum ja mõte olid selged ja liigutavad. Ja muidugi see näitlejate mäng, trio ükskülast, Ojast ja Eelmast. Kuna külm paistab olevat oma kotisuud veerandi peale lahti tõmmanud, siis sai pärast Zummis teetassi ja frikadellisupi juures üles soojeneda. Mõnusalt hubased on sealsed nurgad nüüd ikka
Niiviisi,et siis esmasp õhta venis pikale. ...
Hommikul sain järjekordselt tunda, et meeli ei saa kuidagi usaldada, sest nad on nii lihtslt manipuleeritavad. Mäletan, et kuskil helises telefoniäratus ja siis jäi see kunagi vait..Ning kuulates Krli unelevat norskamist ei tekkinud kohe kuidagi isu oma varbaid sooja teki alt välja ajada. Nõnda ma siis lubasine ndale veel pool minutit...kuni ma tõusin üles ja abastasin, et tegelikult ma olen hoopis põlva korteris ja et väljas on pime ja et mu buss Tartusse läheb kohekohe. Ja siis ma jooksin ning jõudsin maja nurga tagant näha veel Sebe sinist triipu, kui see mööda kihutas..Kusjuures midagi kummalist oli, mingi lugu vist moosipurgiga, mis kuskilt kotist välja tolgendas ja riided-raamatud, mis jooksmise tagajärjel nüüd ühtlaselt varahommikust tänavat katsid...Jõudsin veel arvutada, et kui järgmise bussiga läen, hilinen kooli kõigest 15 minutit..Ja kui ma siis seal bussijaamas nõnda nukralt ja unisena istusin, juurdlemas küsimuse kallal, mida ma üldse teisipäeva hommikul siin Põlvas teen, sai kõik korraga klaariks. Nagu keegi oleks sind läbi pika-pika toru kuskilt mõnusast soojast kohast läbi imenud ja mingisse kehasse pistnud. Igastahes jõllitasin ma otsa voodi juures olevale raamaturiiulile, täpsemalt vist prantsuse seletavale sõnaraamatule. Siinkohal tuleks vist mu koera tänada, kel naabertoa kassiga nii sõbralikud ja tormakad-lärmakad suhteds on:7
Aga nagu Lehtsaar ütleb, oleme me jälle hälbinud. ja jõudes nüüd siis pointini, tahtsin öelda, et kell oli 07.35 ja et mina ikka voodis ja unine ja et Alma Materini on siit voodist 30 minuti tee, millele lisandub (sellistel) hommikutel viis minutit tõsist kaalutlemist, kas minna üldse loengusse või mitte.
Posted by getzu at 19:58 | Comments (1)
5. november 2004
reedene hommik
sein paistab läbi. Roheline muru on üleni vee all, kõikjal lainetab.Naabermaja korstna otsa on seotud üks suur sinine õhupall, mis päikse käes eredalt särab. Jooksen ühe kapi juurest teise juurde, leidmata midagi, mis vaja reisiks kaasa võtta. Kõik on kuidagi tühi ja laialivalgunud. Isega kapiuksed on kuidagi paigast ära, ei lähe kinni. Siis näen, kuidas õue keerab sisse suur Sebe reisibuss, valge ja sinikirju logoga küljel, nagu nad ikka on.Ja muudkui sõidab maja poole,otse minu läbipaistva aken-seina suunas. Hoo peatab vundamendimüür, ja näen, et ebatavaliselt suuremõõtmelise ja läbipaistva bussi esiklaasi taga on minu ema koos juhiga. Nad olevat mulle järgi tulnud, sest ise oleksin bussist maha jäänud.Ei mäleta isegi, kuhu minek oli....vist mingi sugulase juurde..sisetunne ytleb, et oli kuhugi kaugele ja pikaks ajaks. Igatahes, Sebe buss oli minu akna taga ja pakkimist vajavad asjad olid kõik kuhugi kadunud...Selline paanikatunne, et sa lähed hommikul kooli, aga avastad siis tunnis, et oled unustanud end riidesse panna....
Kui ma ükskord üles ärkasin,siis oli tuba rõhuvalt pime ja kurk veidi kipitas(nagu ikka, eksole...).Peaks talveunne ära minema. Isegi kardimate eest ära tõmbamine ei teinud olma oluliselt valgemaks, üks üleni hall ja märg mass seal akna taga ja toas ka. Mets avab end tõeliselt sügisel ja talvel.. Aga seeneomlett läks täna hommikul hoopiki hapuks
Posted by getzu at 12:59 | Comments (1)