« Merest | Main | Jätkan... »
29. märts 2006
Muusika
Kui ma hommikuti kooli lähen, siis on kuulda alati miskit muusikat. See ei ole miski tavaline heli või rütmi voog. Tegelikult on ikka selles omamoodi rütm ka sees. Konkreetsemalt, see pole laul nagu "Viisk läks Tartust Viljandi ja mis-temaga-seal-kõik-ei-juhtunud-ka..." või Beethoveni 9th sümfoonia. See on rütm. Sellel on kõla ja heli.
Ma olen mõneks ajaks loobunud pleieri kuulamisest. Seega see meloodia ei tule pleierist.
Need palad koosnevad inimeste kõnedest, üksikutes fraasidest, sõnadest. Kui kõndida tänaval, siis on kuulda, kuidas sinust taga pool olevad tibid arutavad millegi üle, aga täpselt ei kuule (ilus pole ka kuulata, mida teised räägivad). Siis üks vastutulija ütleb teisele, et ta ei viitsi ja teine küsib, miks ja kukub seletama midagi, mis vaibub kaugusesse... selline sumbuv meloodia. Kusagilt hüüab välistudeng- Oujeaah, vhäts vrait... Ja kõikjalt kostab taustalt üldine sumin, mida rikuvad mõned üksikud õhku visatud valjud sõnad-fraasi:"jõime palju, sobib roheline, mnoga ljudei, konspektis oli kirjas, tere, privet, she can't..., how many...jne, jne." Tundub mõttetu mulin, aga kõik see kokku moodustab täieliku harmoonia, meloodia. Eh, ma pole ju üldse musikaalne.
Täna hommikul mõtsin, et saaks ju ka lõhnadest miski rütmi kokku panna. Pubist tuleb sigarettide vingu, teisest prae lõhna, tibi jookseb mööda räige lõhnaõli pahvakaga, bensuka juures hõljub CO, keemiahoones lendub igihaljas kloroform, mäkis liiskunud rasva lebra... Pikk-pikk sümfoonia.
Posted by anari at 03.29.06 13:51