« La Shimla | Main | Sakraalarhitektuuri kajastused »
21. veebruar 2006
Ropendamine
Köögilauda, mida kasutan kirjutuslauana, seljas uude...
...korterisse tirides tuli meelde, kuidas ma ropendama hakkasin. Ütleme nii, et ametlik legend käib nõnda:
Mingis väikeses vanuses, ehk umbes kaheksaselt, ulatasin klassikaaslasele (nimi võis tal olla Rain, ei mäleta ammugi) mingi eseme või aitasin muul viisil. Pole tähtis. Oluline on, et tema ütles "tänan!" ja mina vastasin "pole tänu väärt!", mille peale tegelane pistis kisama: "Õpetaja, õpetaja, Vahur ütles rumala sõna!"
Türa, ei kujuta tänaseni ette, kas ta üritas niisama furoori teha või tõesti käis tal "väärt" vms sõna üle vaimse jõu? Täpselt ei ole meeles, kuidas õpetaja reageeris. Minu meelest ütles midagi etteheitvat mulle, et ei tohi ropendada.
Ja selle võibki ametlikus ajaloos pöördupunktiks lugeda. Just siis sain aru, et ei ole paremaid ja halvemaid sõnu. Et kõik sõnad on võrdsed ja õiged ja mitte koeravittu kellelegi ei ole õigus möliseda, kui ma ütlen "hobueesli vitumoka sitaseen". See puhastab ja kirgastab.
Mingem vittu:D
Posted by afanasjev at 02.21.06 16:04