« Peruu | Main | Lammas ja lehm »
7. mai 2006
Goedemorgen
Hei, Mr Hommik...
...,sind tervitan taas. Nagu Aarne Mäe laulus, vist.
Veetsime eile Serge'i ja ta tuttava Jeffiga ilmselt ühe kõige intensiivsematest öödest tänavu. Ning nägime udusesse koiduvalgusse ärkavat Brüsselit. Ise ka imestan, et praegu üldse üles juhtusin tõusma. Enne kella viiteteist poleks nagu loogiline.
Alustasime Le Coq'ist börsi man, siis ütlesime tere Annicale, kes ei tööta enam kukekohas, vaid kõrval uhkemas paigas, kus me niisis ühed õlled tegime ja Tinnelegi lehvitasime (aga et ta tundus tööga hõivatud ja pealegi tunnen ma teda siis rohkem kui nime järgi, mistap juttu ei vestnud temaga), sealt läksime täiesti uskumatusse itaallaste tantsupaika (elus sekventseri-ja-sündimees, diskopall, New Yorgi ja Kaljumägede ja Rooma posterid, grappa, õllealuseid kaartidena segav punase kikilipsu ja valge ülikonnaga mees, vuntsidega mehed ja naised, peegli ees tantsiv ja pidevalt korvi saav Jean Paul Belmondo jne), seal oli meil veidi tegu, kuna keegi meist pidas üht marokaani naist litsiks (aga väga ilusaks) ja kirjutas talle luuletusi, misjärel läksime litsikspeetule kõrvalkõrtsi järele, kus saime kirjakeste ja vahendajate kaudu teada, et ta seda mitte ei ole, ja kus tantsis mustade prillidega daam, üksi tiirlevates valgustes, ja sealt läksime - kuhu? - ma mõtlen, kuhu on inimesel üldse minna ja kes meid ootab, peale meie enese, aga mis seal ikka, L'Archiduc oma 1937nda aasta art deco atmosfääri, kõikjale avatud ruumi, uksekella ja püstiseismisega klaveri juures, on alati tore, ja sealt suundusime ühe dringi järel kanala suunas, kus oli üks kõrts parasjagu meie jaoks selleks ööks tegevuse lõpetanud, valgus oli veel sees, aga toolid laudadel, et ma ikka näeks, millest ilma jäime, ja niisiis sattusime ühte teise auku, millest mäletan peamiselt, mida ma mäletangi, suurt midagi ei tule meelde, mitte et oleksin nii purjus olnud, lihtsalt koht oli väga tavaline ja ümber laua oli väga palju inimesi, nii et ühe dringi järel, aga Kairika oli juba chocolat chaude' peal, oleks võinud vabalt ka koju minna, kuid et Serge kõigi oma kolme kuuliauguga peas, mis ta kolme aasta eest kodutänavas pälvis, oli just kahe raamatu kirjastamislepingud allkirjastanud, ehk kirjutanud kirjandusteose juures väga olulise ja mõnikord kõrgest kunstist sonijate poolt alahinnatud tähtsusega lisanduse (on see nüüd pro-, epi- või muu -loog), läksime järgmisse kohta, et me ometi taas veidi tantsida saaks - aga laul makaronidest oli otsa lahti teinud - ning teel sinna möödusime Sainte-Catherine'i kirikust, mis on väheste kirikute hulgas maailmas, mille peale on ametlikult kusta lubatud (tõsijutt, seal on katuseta latter kuserenniga, ilmselt kusti pidevalt ilma rennitagi, ja kogudus otsustas, et parem, kui on vähemalt latter ja renn; väga tervemõistuslik otsus) ja siis me olimegi seal ja selle koha nimi võis olla I Latini, igatahes tantsisime seal kõigi külastajate õuduseks nelja-, kolme-, kahe- ja üheinimese ekstaatilis-shamanistlikku rabelemist, mida vaid Jeff üritas oma tango-oskuse baasil salsaks konverteerida (aga sujuvast liikumisest ja sportlikust kehast hoolimata ütlesid naised talle ühe tantsu järel "aitäh, aitab"). Punkt.
Siis aitas küll. Sai vist vaid kuus kõrtsi. Minu jaoks päris korralik skoor. Jalutasime Sabloni ligidale, suudlesime mõlemat Serge'i kassi head-ööd, ja lasime ennast koju vedada. Kõige tipuks oleksin peaaegu telefoni taksosse unustanud.
Elämä on laiffi.
Posted by afanasjev at 05.07.06 12:01
Comments
viimase koha nimi oli Los Romanticos
Posted by: parandus at 05.07.06 16:28
väga meeldiv käitumine. meie vistasime prima vahepeal, hüppa irjainno armu(veebi)pesast läbi http://web.mac.com/innott/, näed paar pilti.
Posted by: aapo at 05.08.06 02:16
Ja pala, mida pühvlid örisesid, oli Nick Cave'i ja Bad Seedsi "The Mercy Seat".
Posted by: Lisaja at 05.11.06 14:29