« Madjarstan OK | Main | Irja ja Inno »
1. juuni 2006
Guljašš
Läpaka kõrval laual...
...on leivapuru, kraanikausis on pesemata nõud ja Kairika töölaud on samuti hellnõusmillega hõivatud. Mis tähendab, et keegi pidas pidu. Keegid. (Miks eesti keeles ei ole sõnal keegi mitmust?).
Sõnaga, tegime Ungari-visiidist innustununa taas guljaššisuppi. (Ma ei kavatsegi kirjutada guljašisuppi, nagu haiged keelereeglid nõuavad - no miks diskrimineeritakse susisevaid tähti, miks ma pean silmakirjatsema ja mitte kirjutama šš, kui ma hääldan šš).
Ja kutsusime hunniku sõpru seda sööma, ad hoc korras ehk lühikese etteteatamisega. Sai tuba täis küll. Isegi päris belglane oli Ericu näol, kes muuhulgas mõistab kitarriga "Redemption Songi" esitada ja keskklassi kadumisest rääkida, esindatud. Kiiduväärt tendents, et ikka kohalikke ka võrgustikku lisandub.
Ungaris saime tänu Tiinale kohalikega kohe kontakti, alustades Belast (kes ei ole Lugosi ega Bartok ja kes leidis meile suurepärase Horvaatia restorani, mis oli parim horvaatia köögi kogemus tänaseni) ja lõpetades Csaba, Attila (bassigeenius, vt pikka naeratavat poissi taga vasemal http://www.re-g.hu/), Adrienni ja Tamásiga (fotogeenius, http://www.hamaritsfoto.hu/).
Ungarlastest meenuvad veel Eszter ja too teine tüdruk, kellele me stripipaaris drinki välja ei teinud ja kes sellest lähtuvalt meile sületantsu ei teinud ning kellele mina räägisin Uurali mägedest ja igikestvast soomeugri karmasõlmest ja mida Kairika rääkis, seda ma ei teagi täpselt, aga igatahes oli see mõistlikum jutt.
Kui ma, jobu, oleksin taibanud Heddalt küsida, mida Ungaris sooritada, siis oleksin muidugi teada saanud, et ta ise on kah Budapestis, mis oleks viinud tõenäoliselt väga toredatele tulemustele, aga no ei olnud mõistust mul, eks ole. Mis on ka ainus probleem seoses Ungari-reisiga, kui välja arvata, et olin sunnitud Doonau ääres jalutades pussnoaga jalgrattureid tõrjuma, kuna need tahtsid meist järjekindlalt üle sõita nii jalakäijatele mõeldud kui kaherattalistele eraldatud teeosal.
Köszönömiga harjusime ära (vihje: sz hääldub s ja s hääldub sz!), Szentendresse sõitsime jõelaevaga, Buda mägedesse lasteraudteega, mäest alla hammasratasrongiga, paar korda saime ka päris hea ungari toidu kätte (kuigi kohalik soovitus on minna maale, erinevalt Poolast saab just maal ehedat ja rahvuskööki proovida), szilvapalinka soetasime kah (see sai eilse peo käigus ära joodud ja pudelipõhjast ploomidki söödud), töönurgapoolsele seinale soetasime linased tikandiga linikud ja mida me kõike veel... Aa, Kairika sai kaks paari kingasid ja mina ühed, augulised läikivast nahast Riekeri antistressikad.
Üldse on Budapest väga hea koht shoppinguks. Aled käivad kogu aeg ja kui kohalikelt soovitusi ka saada, võib ühe eseme hinnaga paar-kolm soetada. Pluss valik on stiilsem kui mõnel muul pool.
Mida veel?
Ei tea. Eks püüame gaasi põhja vajutada. Põrand pole veel vastu tulnud ja eks toogi paindub, kui vaja.
Posted by afanasjev at 06.01.06 10:49
Comments
mis kuradi asjad on augulised läikivast nahast Riekeri antistressikad?
ja kuidas vaene Rieker ise nüüd hakkama saab?
Posted by: zver at 06.01.06 14:32
rieker on nüüd ära surnud, praalib rahvasuu.
Posted by: http://www.rieker.com/ at 06.01.06 19:05