Always Returns
Kuus kuud ehk üks päev järelkajaga

Ivo on kena. Ivo loeb "Hamletit". Ivo on tugev. Ivol on kitarr. Ivo on tark. Ivo ajab kaks korda päevas habet. Ivo meeldib tüdrukutele. Ivole tüdrukud ei meeldi. Tegelikult meeldivad küll. Isegi väga. Aga Ivo väldib tüdrukuid. Tal on üks pisiviga. Hea meelega mehed sellest ei räägi. Ivo ei räägi ka. Mitte kellelegi.

Ilm oli jahe. Sünkjasmustad pilved varjasid soojendava päikese. Lõdisedes tormasin piki Harju tänavat raekoja platsi poole. Tõmbasin taskust oma käekella, millel oli hõbedane sihverplaat ja rihm katki. Kell oli kahe minuti pärast üksteist.

Kümme aastat tagasi sõitis Ivo mootorrattaga oma kaksikvennale otsa. Kogemata. Olev sai surma. Kohe. Olev oli veelgi täiuslikum kui Ivo. Seepärast saigi ta surma. Sellest ajast peale on Ivol see viga küljes. Oleks Ivo inetu nagu Villu. Või tähelepandamatu nagu Taavi. Kõik oleks siis palju talutavam. Aga ta ei ole Villu ega Taavi. Ta on Ivo. Ta on Olev. Ta tahaks Olev olla. Ta tahaks olla oma mälestuste Olev. Virve mälestuste Olev ta küll olla ei tahaks. Virve mälestuste Olev on kiuslik, ülbe ja sugugi mitte nii ilus kui Ivo. Aga ilus on ta siiski! Ja tüdrukutele meeldis ta rohkem kui Ivo... Virve ise on kiuslik. Virve on vanatüdruk.

Keegi koputas mu vasakule õlale. See oli ameeriklane. Kui ma teda esimest korda kohtasin, suutsin vaevalt uskuda, et ta on ameeriklane. Üldiselt mulle ei meeldi ameeriklased, sest nad on võltsid ja valelikud. Nad ise pole selles süüdi, nad kasvatatakse sellisteks - naeratavateks maskideks, valega lohutajateks.

Neil oli jälle perekondlik koosviibimine. Perekonda kuulusid küll ainult Virve, Ivo, Villu ja Taavi. Tõnn, Elina, Anti, Marge, Marko, Mait ja veel kaks tüdrukut olid sõbrad ja tuttavad. Tõnn on trummar. Elina on vana. Anti on põder. Marge on kondine. Marko on Elina vend. Mait kirjutab luuletusi. kaks tüdrukut olid pikkade jalgadega. Ivole nad meeldisid.

Minu ameeriklane pole sugugi tavaline ameeriklane. Ta on tõsine, tagasihoidlik, isegi veidi konservatiivne. Ta naeratab siis, kui on kohmetunud. Ta on ka aus ja otsekohene, kuid mitte kunagi järsk ega julm. Ta on sündinud ja kasvanud Euroopas.

"Me abiellume," ütles Taavi.
"Või te abiellute! Kellega?" küsis Ivo.
"Me abiellume, mina ja Elina," vastas Taavi.
"Tõsi või?" küsis Ivo.
"Jah," vastas Taavi.
"Kui vana sa oled?" küsis Ivo.
"Täisealine," vastas Taavi.
"Tõsi või?" küsis Ivo.
"Jah," vastas Taavi.
"Miks? Kas Elina on rase või?" küsis Ivo.
"Nii see on," vastas Taavi.
"Sinust või?" küsis Ivo.
"Ikka," vastas Taavi.
"Tõsi või?" küsis Ivo.
"Jah," vastas Taavi.
Ivo turtsatas.

Ameeriklane ei teadnud, kuidas juttu alustada. Ta lihtsalt naeratas ettevaatlikult, kuid siiralt, ja ootas, et ma midagi ütleksin. Ma naeratasin talle vastu veelgi ettevaatlikumalt ning sama siiralt, sest ka mina ei leidnud sobivaid sõnu, millest esimest lauset moodustada. Ameeriklane kummardus mu vasaku kõrva juurde ning sosistas ühe sõna, mispeale me hakkasime vaikides lähima kohviku poole lonkima.

Ivo luges "Hamletit". Villu vaatas telekast poksivõistlust. Taavit ei olnud. Taavi elab nüüd Elina korteris Lasnamäel. Elinal on juba kuues kuu. Virvet ka ei olnud. Virve elab Tartus. Üksi. Üks pikkade jalgadega tüdrukutest keetis köögis kohvi. Ivo ei oska head kohvi keeta. Villu ka ei oska. Ega pikkade jalgadega tüdrukki oska. Taavi oskab. Virve oskab ka. "Peab uue tüdruku otsima," ütles Ivo. Ta kallas pool kruusi kohvi kraanikaussi.

Ameeriklane tellis kaks tassi kohvi. Endale. Siis tellis ta veel klaasi apelsinimahla, ka endale, ja viis lihapirukat, ühe endale, neli vastaslaua all istuvale krantsile. Ma olin vaevalt veerand tundi tagasi tõusnud hambaarstitoolist ning ei tohtinud veel süüa ega juua.

Tõnn kolis Ivo ja Villu juurde. Koos trummidega. Pikkade jalgadega tüdruk jäi. Tõnnile meeldib pikkade jalgadega tüdruk. Tõnn oskab head kohvi keeta. Pikkade jalgadega tüdruku nimi on Kairi. Tõnn ütles. Ta on selle kuidagi välja uurinud. Vist küsis pikkade jalgadega tüdruku enda käest. Kairi on ilus nimi.

Pärast hommikusööki läksime ameeriklasega kinno. Linastus mingi sõjafilm. Mulle see meeldis. Ameeriklasele meeldis ka. Ta ütles, et talle meeldivad kõik filmid, mis on tehtud Euroopas eurooplaste poolt. Iseäranis meeldivat talle taani filmid. Ta taotleb Taani kodakondsust.

Kairi ei saanud Ivo arust veel paljude asjadega hakkama. Seepärast ta lahkuski. Koos Tõnni ja trummidega. Jälle jäid Ivo ja Villu kahekesi. Villu harjutab kohvikeetmist. Ivo loeb "Hamletit". Ikka veel? Jälle! Taavi on abielus. Jälle? Ikka veel!

Ameeriklane kutsus mind restorani. kahe peale proovisime ära peaaegu pooled menüüs pakutavatest roogadest. Kui me mõlemad veel vaevalt ägiseda jõudsime, tellis ameeriklane viis kilo grillvorstikesi ja andis need kõrvallauas istuvale tigeda näo ja rohelise kleidiga vanemale prouale, olles kindel, et tollel on kodus alakaaluline bokser. Daam eivihastanud vaid seetõttu, et ta sai aru, et ameeriklane on ameeriklane. Eestlased on pugejad. Eurooplased on pugejad?

Loodus ei salli tühja kohta. Kairi tuli tagasi. Üksi. Koos Tõnni trummidega. Tõnn viskas ta välja. Trummid ka. Merle ei salli trumme. Tõnn aga sallib Merlet. Tõnnile meeldib Merle rohkem kui trummid. Tõnnile meeldib Merle rohkem kui miski muu. Ivole meeldib Kairi. Villu oskab juba head kohvi keeta.

Õhtul läksime ameeriklasega teatrisse. Ta ei saanud etendusest aru, sest ta ei osanud veel kuigi hästi eesti keelt. Ka mina ei saanud etendusest aru, sest olin vaid reaalkallakuga gümnaasiumi lõpetanud. Aga lõbus oli meil ikkagi, sest kõik kolm vaheaega olid piisavalt pikad.

Ivo abiellus. Kairiga. Villu abiellus ka. Kairiga. Villu Kairil ei ole pikki jalgu. Villu Kairil on pikad ripsmed, korpulentne keha ja rikkad vanemad. Villu kolis oma Kairi vanemate majja. Koos Tõnni trummidega. Ivol on ju kitarr. Mängida Ivo ei oska. Ivol on ka "Hamlet". Lugeda Ivo oskab.

Ameeriklane saatis mu teatrist koju. Selleks, et teada saada, kus ma elan. Ta oli lubanud mulle homme külla tulla ning selleks, et mitte näost punasena pärismaalastelt teed küsida, saatiski ta mu täna õhtul koju. Nii ta ise seletas.

Ivo on õnnelik. Kairi on ka õnnelik. Õnneks ei ole Olevit. Olev oleks abiellunud Kairiga. Ivo Kairiga. Kindlasti. Ivo teab seda. Aga Olev on surnud. Ivo tappis ta. Kogemata. Meelega? Kairi pärast? Olev ei tundnudki Kairit. Ivo siis ka veel ei tundnud. Aga nüüd Ivo ei ole enam Olev. Ivo on Ivo. Ivo ei ole kiuslik ega ülbe.

Kutsusin ameeriklase tuppa. Me jõime kohvi, kuigi teadsime, et see pole kasulik, iseäranis õhtul nii hilja, ning vaatasime telekast ameerika filmi. Mulle see film ei meeldinud. Ameeriklasele meeldis. Miks, seda ei osanud ta seletada. Väljas oli juba väga pime. Bussid enam ei käinud. Mul oli vaid üks voodi. Tellisin ameeriklasele takso.

Elinal sündis poeg. Nimeks pandi Olev. Kõik olid katsikul. Sugulased ja tuttavad. Virve, Ivo, Villu, Anti, Marge, Marko, Mait ja veel kaks Kairit. Merlet ei olnud. Merle jättis Tõnni maha. Tõnni ka ei olnud. Tõnn poos end üles. Virve on vanatüdruk. Villu on rikas. Anti on "põder". Marge on juurde võtnud. Marko on Elina vend. Mait kirjutab romaane. Kaks Kairit on rasedad. Ivo loeb "Hamletit".

Ameeriklast ei tulnud järgmine päev. Pole siiamaani tulnud. Ta ei saanud Taani kodakondsust ning lendas tagasi Ameerikasse, kus ta kunagi varem käinud ei olnud. Iga aasta saan temalt jõulukaardi. See on ka kõik.

1995