Jaanuar
Ma ei tundnud sind veel. Ei teadnud, et ei saagi kunagi tundma. Aga see mind
eriti ei häirinud. Ma ootasin sind siiski. Ootasin juba siis. Mu suureks
üllatuseks sa tulidki. Tulid nii nagu hiljemgi - ükskõikselt, hooletult, aga
galantselt nagu rüütel, lahke süda kumamas soojust ja valgust läbi tiheda külma
soomusrüü, mida sa ealeski seljast ei võtnud. Ma imetlesin sind. Imetlesin su
vaprust, su jõudu, su kannatlikkust ja seda nukrust ja valu, seda leppimist
paratamatusega, mis hõljus su kannul, mu kurva kuju rüütel. Aga jaanuar, jaanuar
on vaid proloog, proloog veebruarile, mu lemmikule.
Veebruar
Veebruar on üks hirmus kummaline kuu. Ausõna. Kõige kummalisem kuu aastas. Sel
aastal oli ta veel eriti kummaline. Vihmane soe veebruar. Totaalne kevad.
Intermeedium märtsis jätkunud talvele. Aga ta oli ilus. Hirmus ilus. Ja nukker.
See öö seal tänaval. Vihma sadas. Sooja kevadist paduvihma. Soe oli. Ja hea.
Tänavalatern põles. Selline laternakujuline. Vesi voolas mööda munakiviteed
allapoole. Raagus põlispuude poole. Justkui sajandialguse postkaardil. Kõik oli
nii irreaalne. Ja ilus. Sina olid ilus. Polnud varem märganudki. Imelik, kas ma
olen armunud, mõtlin ma. Armunud postkaarti, sooja vihma, veebruarikuusse, mis
oli kummalisem kui kunagi varem, või armunud sinusse, kes sa seisid nagu poisike,
kapuuts varjamas tõrksaid juukseid. Sa ajasid kapuutsi peast ära. Vihm oli
lakanud. Me läksime öhe. Sajandialgus jäi selja taha.
Märts
Kullake, tead, ma armastan sind. Vist. Jaajaa, ma vist armastan sind. Tõesõna.
Ei, ära usu, ära parem usu, mis ma sulle räägin, või usu, usu ikka, aga ära võta
tõsiselt. Liiga tõsiselt ei maksa võtta, ma ju ainult mängin. Jaa, justnimelt,
ma olen hull, hull nagu märtsijänes. Jaajaa, ma olen alice, väike tüdruk
imedemaal, jah, ja sina oled mu must kuningas. Mis sest, et lumi on alles maas,
me võime ju ikkagi minna vikerkaarele jalutama. Kasvõi homme. Või lähme parem
täna, lähme kohe nüüd, tule, mu väike prints, tule julgelt, lendame sellele
kõige kaugemale tähele. Ega sa ei mäleta, mis tuulega Mary Poppins ära lendas?
Muide, mis tuul praegu on? Hei, kuhu sa kadusid? Läbi eetri tagasi virtuaalsesse
maailma.
Aprill
Tuttavad sõnad, võõrad mõtted, võõrad sõnad, tuttavad mõtted. Hirmutav.
Destruktiivne. Süda on hirmus paha. Poleks vist näppe vajagi. Ei viitsi oksele
minna. Ei viitsi arsti juurde minna. Ega sellesse veel ei sure. Hirmu igatahes
pole. Surmahirmu. Vahest oleks mõnuski kuskil kokku kukkuda. Aga ma ei kuku.
Tegelt pole ju viga midagi. Närvid on läbi. Vist. Ei tea. Ei huvita eriti. Las
olla, kui tahavad. Eriti nagu ei häiri. Rohkem nagu nende mure. Mina küll
ei tahaks läbi olla. Ei viitsiks. See on mingi poos, kohustab. Tüdineks sellest
pea. Peaks midagi paremat välja mõtlema. Mõne uue mängu, rolli. Sellest "kevad
südames" mängust hakkab ka juba kõrini saama, kuigi kevad pole ju veel õieti
alanudki. Elust ei ole veel tüdinud. Hea seegi. Miski pakub veel rahuldust. Uued
inimesed, uued mängud. Huvitav, mis ma järgmisena endale pähe võtan?
Mai
Iga päev on kirju nagu aasta. Iga päevaga saan sajandi vanemaks. Kõik tormab
meeletu kiirusega, kõik libiseb käest, ei jõua millegi järele haarata. Sinagi
tormad, kihutad kosmilise kiirusega mööda linnuteed. Oota, oota, peatu hetkeks,
ma ei jõua enam sinuga sammu pidada. Sorry, see on võidujooks. Jälle ma
unustasin, unustasin, et elu on võitlus. Ma loobun, annan alla. Jään siiasamasse
istuma, sind ootama. Kui sind ei paista, kogun sajandeid oma turjale, kui aga
ilmud mu silmapiirile, sünnin taas nagu maikelluke igal kevadel. Ära puutu mind,
ära nopi, ma närbun otsekohe, veel enne, kui su selg kaob järgmise linnutee
käänaku taha.
Juuli
Don't wake me up, please, luba mul magada veel. See unenägu on ju nii ilus, lase
tal kesta. Don't break my dreams. Tahaksin magada okasroosikesena, näha und oma
printsist, kes ei tule ka saja aasta pärast mitte. Ja ometi oli ta siin, just
praegu. Näe! Aga ei, ta haihtub kui kummitus otsekohe, kui ma teda hõigata
söandan. Tal on sinu nägu ja sinu rüü üll ja sinu pilk ja su sammud. Ära ärka,
mu must kuningas, ära tule, sest siis ma lõhken vikerkaarevärvilise seebimullina
ja mu unenägu jääb nukralt hõljuma seitsme peeglikillu taha ning seitse
päkapikku jäävadki asjatult ootama, sest peeglike seina peal vaikib vaikses
leinas. Aga hommik läheneb halastamatult ning aeg on ärgata, aeg on saada
mõistlikeks.
August
Sa ei tea, mida ma tunnen, ja see on hea. Sa oled nii kaugel, nii hirmus kaugel,
ja samas nii lähedal, nii kohutavalt lähedal. Sa ise ei teagi, kui kaugel, kui
lähedal, ja see on hea. Raasukesi sinust kannan ma endaga kaasas, osa on kaelas
ja osaon käes, osa on peas ja südames. Neist sa ei tea, ja see on hea. Ühtteist
võib hävida, ühtteist võib unuda, ühtteist võid sa tagasi nõuda, kuid ühtteist
jääb püsima igaveseks, ja see on nii hea.
September
Kingi mulle õun, kingi mulle mu patuõun. Lase mul maitsta hea ja kurja tundmise
puust. Sa oled mu jumal, saa ka mu maoks. Kingi mulle see õun veel enne, kui maa
vaob talveunne, veel enne, kui soikub see tunne. Ära lase meil langeda ühes
lehtedega, ära lase meil surra ühes sügisega. Ma igatsen punast õuna, punast kui
veri. Mu hing on veel puhas, puhas kui langev lumi, kuid mu lemmikvärv pole
ammugi valge - karskuse ja süütuse värv, vaid punane - tule ja kire värv.
Oktoober
Ei, oktoober ei ole veel läbi. Sügis ei ole veel möödunud, miski ei ole veel
lõppenud. Puudel on veel lehti, sadu, tuhandeid langemata lehti. Ja kui nad
jäävadki paljaks, katab nende häbenevad alasti oksad lumi, kohev valge puhas
lumi, mis peseb maailma silmad, peseb me hinged, et me kevadel saaks tõusta taas
süütutena, puhtad pikkade pimedate ööde pattudest. Kevadel lastakse ju
kammitsetud hinged taas karjamaale, puhanutena, noortena, elujanulistena. Seal
nad ju leiavad taas teineteist. Ma usun seda, usun muinasjutte. Usun haldjaid ja
päkapikke, usun, et pärast kannatusi saabub õnnelik lõputu lõpp. Aga kes ütles,
et mina olen lumivalgeke, äkki olen ma hoopis kuri nõid, kes saab oma teenitud
karistuse? Ma ei tea, mis roll on mulle määratud eluteatris.
Talv
Ma kisendan su poole kuid sa ei kuule mind, sest su süda on kurt ja minu oma on tumm.